Jutt sellest, kuidas ma 5-käigulise lõuna pean valmistama. (1. osa)

Kõik algas ühest esmaspäevast, mil mulle tuli mõte sõbrale Saaremaale kutsumise eest tänutäheks šokolaad viia. Kahjuks ei tohtinud ta seda maitsta. Nimelt oli ta seotud lepinguga, mille järgi pärast kella seitset enam süüa ei tohi. Kes eksib, peab teistele 5-käigulise õhtusöögi välja tegema. Päris tore kokkulepe, mõtlesin, ja otsustasin liituda. Lootsin, et ehk suudaks see mõttetut näksimiskommet natuke piirata ja oleks hea vabandus neile, kes öösel Statoili Frankfurterit ostma kutsuvad. Samal öösel pärast ujumaskäiku lõimegi käed, nüüd siis viiekesi.

Mul oli kerge. Olin viimasel ajal nagunii üritanud õhtuti külmkapist eemale hoida ja nälg näpistama ei kippunud. Võisin rahulikult oma toimetuste kõrvale hoopis teed juua. Kommentaarid "keegi ei pea ju sellest teada saama, söö ikka," "sa ei suuda ju klassikokkutulekul nälgida," "arstid ongi need kõige hullemad..." ei suutnud väga muserdada. Elagu nad oma elu, ega ma nüüd järsku mingiks hulluks eksperimentaatoriks või anorektikuks hakanud!

Siis jõudis kätte saatuslik õhtu, kalli sõbranna sünnipäevapidu. (Vahemärkusena saadan veel kallistusi ja õnnitlusi.) Laual oli näksimist: arbuusi, litšikompotti, lavaši, vorstikesi, kanasnäkke, hallitusjuustu, krabipulki, krõpse ja kummikomme. Klaase täideti igasuguste toredate kokteilidega. Alkohol tühja kõhu peale on aga kurjast ja maitseelamusest ilma ka ei raatsinud jääda. Ma ei mõelnud selle üle kaua. Hea küll, oodaku mind siis karistus. Pidin veel kell 10 midagi tahket hammustama...

(Palun õpetage mulle õigekirja, olen selle ära unustanud.)