Saaremaa reis, 1. päev

Lubasin asjaosalistele oma kirjutise avaldada. Siin on 1. osa.

ESMASPÄEV

Olin vaheajast nii väsinud. Tegelikult ootasin juba sügist. Ei, mitte külmemat ilma ja värvilisi lehti, vaid rutiini ja kohustusi. Tundus, et olen juba nii palju palju toredat teha jõudnud ja ringi käinud. Mõnus oleks olnud laua taha istuda ja konspektilehtedel tähtsaid fakte alla joonida. Muidugi ootasin ka meie reisi, aga 6. augusti kiire lähenemine ei põhjustanud mingit ärevust. Väga veidrad mõtted augusti alguse kohta.

Niisiis esmaspäev. Hommikul tuli asjad pakkida ja autot oodata. Auto tuli alles kell 4. Seega oli vaja päev kuidagi ära sisustada. Eelistatult tühja-tähjaga. Läksin linna, eesmärgiks leida Solženitsõni „Vähktõvekorpus“, mida ma juba pool aastat olin oodanud, mille ma laupäeval kahjuks maha magasin, mille poodidesse ilmumisest ma alles õhtul blogisid lugedes teada sain, mida pühapäeval lihtsalt ei müüdud, ja millele kõik inimesed tormi jooksid. Saamata jäi. Ostsin hoopis Muusa ja panin selle oma reisikotti.

Läksime läbi Vändra ja kõige kruusasemaid teid pidi. Jälgisin pingsalt kaarti, et autojuhi käest pähe ei saaks. Õnnestus – jõudsimegi praamile. Aitäh, Regio. See oli mõnus pooltund merel, mil loojuv päike seltskonna nii ilusasti punakaks maalis ja tuul juuksed lendama pani. Edasi sõitsime pikka ja kitsast teed mööda Muhumaa põhjakaldale, teed ääristasid mõlemalt poolt kiviaiad. Lõpuks peatusime uhke õlgkatusega maamaja ees. Just selline koht ongi suvila jaoks kõige õigem – kusagil kaugel kadakate vahel müra seest ära. Koht, kus saab rahus mõelda ja välja puhata. Isegi sääski polnud.

Õhtul istuti, jutustati, lauldi. Millised staarid mind ümbritsevad! Minu lemmikõhtud on sellised, mil saab pillimängu või kellegi inglihäält kuulata, klaveri peale toetada, ehk natuke ise ka laulda. Nii võiks öö läbi üleval olla, kuulata ja inimeste pilke jälgida. („Puhas kuld“)