Küll ma olen alles laisk kirjanik - järgmine retk juba ootamas ja mul veel eelminegi kirja panemata. Siit tuleb jätk. Väga hüplik, aga pole midagi parata:
TEISIPÄEV
Ärgata oli ilus. Hommik on aeg, mil mõistlikumad inimesed alles oma und naudivad. Rahutud tõusevad, söövad ja asuvad tööle. Mul õnneks kohustusi polnud, jätsin tööinimese läpakaga kööki, unised üles tuppa magama ja kõndisin randa. Aeg iseendale. Mere äärde sai läbi kadakate ja kõrgete taimede, mis püksid oma õietolmuga ära määrisid. Aga mis sest! On ju puhkus. Ajasin pool tundi fotokaga sipelgaid taga, seejärel leidsin lepatriinu. Päike oli palav ja meri sile ning mõnusalt vaikne. Vahel lendas üle suur parv linde. Käratseda nad ei viitsinud, ainult vaikset tiivasahinat oli kuulda. (Viired, teadis üks meie mereinimene pakkuda.) Nii hea oli seal istuda ja mõelda. Tänasest pidi tulema superpäev. Ratsaretk läbi pähklimetsa koos meie armsa seltskonnaga. Pikad püksidki said selleks puhuks jalga pandud.
...
Kaua unistada ei saanud, varsti hakkasime liikuma. Reis hobuste juurde sai igavikku lükatud, võtsime suuna Kuressaare poole, sealt meie kalli võõrustaja juurde ning tema koduranda ujuma. Merre viis laudtee läbi kõrkjate. Armas! Kena! Tore! Aeg läks aga ruttu. Tundus, et polegi veel jõudnud midagi teha, kui juba õhtu saabuma hakkas. Leidsime telkimispaiga Järve rannas. Kahjuks oli see ka tapjasääskede meelispaik. Meie sõime oma grill-liha, nemad meid. Isegi OFF ei aidanud. Siinkohal tuli üks rannas kuuldud mõnus teooria meelde: kui meil Säästumarketis mingi joodik kõrval haiseb, ei jäta me ju enamasti sööki ostmata. Kannatame ära või parimal juhul läheme kõrvalkassasse. Ega sääskedelgi muud üle jäänud, tuli meie hais ära kannatada...
Enne magama minekut lamasime tunde liival ja vaatasime tähti. Tõeline augustiöö ja tähesadu! Eks näis, mitu soovi nüüd täide läheb ;)
0 kommentaar(i):
Postitage kommentaar