Kui silmad lahti tegin, oli telefon juba eriti närviliselt jõudnud kärkima hakata. Ajab tõesti vihale, kui nii vara peab äratama hakkama ja magaja sügavast unest kuidagi välja ei tule. Lõpuks lülitasin oma karjuva kaaslase vait ja tõusin igaks juhuks kohe püsti, muidu olekski veel see kordunud, mida ma öö jooksul mitmeid kordi unes olin näinud – hilinemine – ja kohe esimesel päeval hiljaks jääda ma kindlasti ei tahtnud. Üritasin oma toimetusi tehes vaikselt hiilida, et elutoas magajat mitte äratada. Kahjuks jäi mingi nõme pappkast teele ette ja tegi hirmsat klobinat – miks kõik minu vastu peavad olema, niigi pidin suure segaduse pärast ringiga minema ning puupõrandal on raske hääletult kõndida! Kööki jõudnud, valdas mind kergendus. Korterikaaslane magas rahus edasi. Nüüd oli vaja ainult vaheuks kinni tõmmata ja oleks saanud end natuke vabamalt tunda...., kuid vara oli hõisata. Ka uks oli väsinud ja toetas raskelt vastu põrandat. Mörises kurjalt, kui teda tõmbasin. Nii kolistasingi sel hommikul, käsin veel mitu korda edasi-tagasi, sest uues kohas ei asu miski seal, kus peaks. Vaikus võimendas helisid ja minu ajud kujutasid seda kõike veel hullemini ette. Lõpuks õue astudes võttis mind vastu paks udu. Udu oli mu pea ümber ja pea sees. Ühest uksest sain õnnelikult välja (lõpp hea, kõik hea, keegi ei ärganud), aga mis mind haigla ukse taga ootab?
Telli:
Postita kommentaarid (Atom)
2 kommentaar(i):
väga hommikune... :)
mina olen seevastu täna hommikul erandlikult ergas:P aga noh.. see on ainult täna niiviisi.
mis sealtöö ukse taga siis ootas?
aga tead seal tähtveres jalutades mõtlesin, et tahaksin ka jubedalt tähtveres elada. nii ilusa ja mõnus tundus seal.
jubedalt tahaks külla tulla ükspäev ikka:)
Postitage kommentaar