Tohuwabohu, wirrwarr, hullabaloo

Taaskord üks kolimine. Lindas oli tegelikult väga hea ja mugav. Karlova linnaosa on armas ja vaikne. Kütmismuret polnud, soe tuba, soe vesi ja sooja südamega perenaine olid alati olemas. Siiski polnud tunne päris õige. 10-ruutmeetrine tuba ja täielik eraklus muutusid ajapikku rusuvaks. Varem kodus ei osanud ma kunagi ette kujutada, kui väga hakkan puudust tundma sellest, et vahel korraks teise tuppa jalutada ja teistega paar sõna vahetada. Enam seda võimalust polnud, naabrite ühisruumiks jäi ainult kitsas koridor, keegi kedagi ei tundnud. Pikalt laua taga istumine ja õppimine ajasid hulluks, teekond sõbranna juurde oli sellisteks lühipausideks liiga pikk.

Niisiis otsustasin minna. Avar ja suur ruum, kamin, liikumisvõimalus tubade vahel meelitasid uude kohta. Astusin uksest sisse ja kujutasin edasist elu ette. Mõtlesin, kuidas me külalistega kamina ees vaibal kakaod joome, kuidas elutuba nalja ning huvitavaid jutuajamisi täis on ja kuidas köögist koogilõhna tuleb. Nüüd siis ootabki Tartus meeletu segadus, värvimine, tapetseerimine, koristamine. Viimati seal olles tekkis juba lootusetu tunne, unistuste kardinad tõmbusid täis soditud seinte (tundub, et seal ei elanud päris inimesed), kulunud värviga mudaste köögikappide, ummistunud torustiku, puuduvate pistikupesade ja mitte kinni minevate akende eest eemale. Nii palju on teha.

Siiski loodan, et uus elu saab varsti oma hoo sisse. Elu, mis pole enam uus ainult uue elukoha poolest, vaid ka korralduselt. Esmaspäeva hommikul lähen kardiokirurgia intensiivi tööle. Kool jääb järgmise aasta sügist ootama. Natuke kahju on Biomeedikumist eemal olla, aga jäägu kogu see kahetsemine suve algusesse. Kui mõistus ikka nii kokku jooksis, et enne eksameid dekanaati puhkust võtma ruttasin, küllap tuleb siis üks tööaasta kasuks. Igal juhul ootan esimest päeva põnevusega. Kes teab, mida huvitavat aasta veel tuua võib ja mille jaoks see kasulik võib olla.

Lõunasöögist räägin ka natuke. Toimumisaeg lükkub ilmselt kuskile septembri lõppu, aga kokaraamatutega on juba praegu terve laud katud. Appi, mida ma süüa teen? Raamatud on nii põnevaid roogasid täis! Valida on raske. Kas magustoiduks flambeerida banaane ning serveerida neid oma tehtud iirisega, grillida aprikoosipoolikuid fariinisuhkru-kaneeli-või-pähklikreemiga, teha hoopis mõni muu põnev küpsetis, ahjupannkook, pakkuda sorbetti või šokolaadifondüüd? Valikut on tuhandete lehekülgede kaupa.

Selle kõige peale küsite, et mida ma praegu selle kõige toimimiseks teen? Ostunimekirja ma ei kirjuta, tuba ei korista, asju ei paki. Istun siin hoopis niisama jõude ja närvitsen. Elu on ikka raske.