Meenutus traagilisest õnneliku alguse ja lõpuga päevast.

Mul on nüüd jälle internet ja võimalus oma veebipäevikusse kirjutada :)

21.10.07

Tänane hommik oli ilus ja päikest täis. Ärkasin Viljandis ja pidin 12.30 bussile minema, et alles kell 14.00 tööl olla. (Tavaliselt algab tööpäev kell 7.00.) Hommikupuder ja lõunagi olid kodus söödud, reisikotti olin pakkinud riided, natuke aiasaadusi, värvipliiatsid, vooliku pesumasina jaoks ja veel muud pudi-padi. Kõndisin üle bussijaama parkimisplatsi ja olin rõõmus, et natuke varem kohale jõuan - nii lootsin kindasti peale mahtuda.

Aga oh õnnetust! Bussijuht laiutas käsi ja ütles, et kohti pole ning ta ei saa mind mitte mingil juhul peale võtta. Palusin ja üritasin seletada, et olen täna ainuke põetaja südamekirurgia intensiivis ning mitte lihtsalt, et minul on vaja Tartusse jõuda, vaid 24 h jälgimise all olevad inimesed vajavad mind! Läks tühja. Reeglid on reeglid ja põrandale mind istuma ei lubatud. Kas polnud siis mina piisavalt veenev või on bussijuhi süda kivist. (Reedel lasti küll üks modellivälimusega neiu ilma mingi suure põhjuseta peale.)

Lootusetu olukord. Viha, kurbus ja segadus hakkasid korraga peas vilistama. ruttasin kõrvaltänavasse, sest pisarad kippusid silma. Ma ei salli seda. Millal ma ükskord suureks saan? Võtsin kotist telefoni ja hakkasin hädise häälega oma sõpradele helistama. Ehk on kellelgi just nüüd plaan Viljandist Tartusse sõita. Päris loogiline, et ei olnud.

Kassiahastus. Hakkasin kiiresti linnast välja kõndima heatahtlikud võõrad viimaseks lootuseks. Usk pärale jõuda hakkas taas kasvama ja kibe maik kadus suust. Varsti kõndisin juba suurel maanteel ja hakkasin kätt tõstma. Autod muudkui voorisid mööda. Keegi ei peatunud. Mõni kehitas õlgu, mõni sõitis niisama edasi, osad aga vahtisid üles näoga "olen-küll-autoroolis,-aga-vaatan-just-hetkel-taevasse-ja-ajan-
kasvõi-põdra-alla,-kui-see-teele-hüppab." Need viimatimainitud ajasid küll närvi. Saan aru, kellelgi pole kohustust mind peale võtta, aga milleks selline väiklane hädavale?

Läksin edasi, olin juba Vana-Võidu rististki tükk maad möödas ja tuju läks aina kehvemaks. Seal kaugel tuli meelde, et vanematel on ka garaažis auto ja oleksin võinud hoopis kodu poole minna ning selle ärandada. Katsusin möödasõitjatele elurõõmsat tudenginägu näidata. Mis parata, liiga pikk olen, liiga paks ka ja peos oli kole Maxima kilekott. Kirusin neid vastikuid inimesi, kelle pärast hääletajaid nii paaniliselt kardetakse ja kelle pärast eriti pöidlaküüti kasutada ei juleta.

Lõpuks pöördus siiski õnn minu poolele. Üks noor ema peatas oma auto. Pisikesed pojad olid küll võidelnud selle eest, et mind peale ei võetaks, aga ema arvas, et naissoost hääletaja endast väga suurt ohtu ei kujuta. Veel toredam oli see, et nemadki olid teel Maarjamõisa. Laste isa lamas seal luumurruga. Kohale jõudes andsin päästjatele kiiruga kotitäie tomateid. Lastele ehk meeldivad, seal oli kollaseid tomateid ka. Jooksin haiglasse, jäin 15 minutit hiljaks ja eelmine põetaja tuli rõõmsa näoga vastu valvet üle andma.

• Luban, et ei looda enam kunagi viimase võimaliku bussi peale.
• Üritan edaspidi võimalikult palju hääletajaid peale võtta.