Aidatuba

Viljandi köögiaknast

2009-09-12T13:58:00.002+03:00

Kallile sugulasele Austraalias

2008-09-24T15:15:00.005+03:00

Mäletad, kui sa mu juunis rattaga sõitma kutsusid? Väntasime asfalti pidi Ilmatsallu, kus pidavat mingi tore tiik asuma. Pöörasime kuskilt vasakule, jõudsime Viljandi maanteele ja tulime tagasi. Oleksime me naaatukene veel otse läinud, oleksime jõudnud SINNA.

Nagu ma pärast Regio seltsis aega viites avastasin, oleksime jõudnud kohta, kuhu ma alati minna olen tahtnud - Ilmatsalu - Kärevere Linnuteele. Ei mingid suvalised kalatiigid, vaid üle 200 linnuliigi asupaik.
Täna võtsin retke ette. Tõesti ilus koht. Paari kollase nokaga luike nägin - olid need siis nüüd laululuiged või väikeluiged? Rohkem linde ei tabanud - ratas pole just eriti hääletu liiklusvahend, lisaks ei tahtnud täna väga kauaks ära jääda.
Kohtusin küll mingi muu salapärase elukaga. Ühes võsas teisel pool jõge, kust kraav hargnes, solberdas keegi veega. Korraldas purskkaevu, jäi mõneks hetkeks vait ja jälle. Tahtsin nii väga näha, kes seal toimetab, aga läbi võsa oli ainult pritsivat vett näha. Passisin tükk aega, üritasin isegi puu otsa ronida, aga olend jäi varjatuks. "Jäägu sulle sinu kolmapäevasuplus privaatsuses." Sõitsin edasi.

Jah, pole just suuremad asjad pildid, patareid olid iga hetk tühjaks saamas ja polnud aega sättida.
Aga kui Austraaliast tagasi tuled, siis lähme uuesti SINNA.

On hästi

2008-09-04T21:11:00.004+03:00

Sõitsin täna rattaga kodu poole ja peatusin valgusfoori ees. Ülekäiguraja juures seisid kaks väikest poissi. Ei pannud tähele, mida nad seal jändasid, aga üks tuli korraks minu lähedale autoteele ja pööras siis tagasi sõbra juurde. "Ta oli liiga viisakas, ma ei saanud talle teha," ütles poiss.
Milline kergendus! Ma ei tea küll, mida see kergendus siinkohal tähendab, sest ei tajunud eelnevalt mingit ohtu. Ehk pääsesin millestki koledast. Hea ju, kui kole mööda läheb.

Sõbrad, te olete mulle armsad!

2008-06-23T13:28:00.002+03:00

Sõbrad ja sugulased. Pole teid ammu näinud. Pole teid kaua kuulanud. Ma ei tea, mis teil uudist. Teie ei tea, mis minul uudist, ja ega mul suurt polegi. Ei jõudnud teie lõpuaktustele. Kui jõudsin, siis viimasel hetkel toast välja tormates ja teelt õit kaasa haarates. Ma ei laenanud teile kooli ja töö arvelt hetki. Laenasin hoopis "teie aja" arvelt koolile ja tööle. Kasu ei olnud, kooliga olen ikka jännis. Kahju oli suur, igatsen. Palun vabandust. Väärite rohkem. Ootan aega, mil saan selle kuriteo heastada.
Teie "karjerist"

2008-01-26T22:54:00.002+02:00

Järg sellele pildile

2007-12-25T21:30:00.003+02:00

Mis on pildil? Vihjeks märksõna "jõulutraditsioon."

Sõber purgi all

2007-12-19T11:48:00.003+02:00

Meenutus traagilisest õnneliku alguse ja lõpuga päevast.

2007-11-02T19:26:00.002+02:00

Mul on nüüd jälle internet ja võimalus oma veebipäevikusse kirjutada :)

21.10.07

Tänane hommik oli ilus ja päikest täis. Ärkasin Viljandis ja pidin 12.30 bussile minema, et alles kell 14.00 tööl olla. (Tavaliselt algab tööpäev kell 7.00.) Hommikupuder ja lõunagi olid kodus söödud, reisikotti olin pakkinud riided, natuke aiasaadusi, värvipliiatsid, vooliku pesumasina jaoks ja veel muud pudi-padi. Kõndisin üle bussijaama parkimisplatsi ja olin rõõmus, et natuke varem kohale jõuan - nii lootsin kindasti peale mahtuda.

Aga oh õnnetust! Bussijuht laiutas käsi ja ütles, et kohti pole ning ta ei saa mind mitte mingil juhul peale võtta. Palusin ja üritasin seletada, et olen täna ainuke põetaja südamekirurgia intensiivis ning mitte lihtsalt, et minul on vaja Tartusse jõuda, vaid 24 h jälgimise all olevad inimesed vajavad mind! Läks tühja. Reeglid on reeglid ja põrandale mind istuma ei lubatud. Kas polnud siis mina piisavalt veenev või on bussijuhi süda kivist. (Reedel lasti küll üks modellivälimusega neiu ilma mingi suure põhjuseta peale.)

Lootusetu olukord. Viha, kurbus ja segadus hakkasid korraga peas vilistama. ruttasin kõrvaltänavasse, sest pisarad kippusid silma. Ma ei salli seda. Millal ma ükskord suureks saan? Võtsin kotist telefoni ja hakkasin hädise häälega oma sõpradele helistama. Ehk on kellelgi just nüüd plaan Viljandist Tartusse sõita. Päris loogiline, et ei olnud.

Kassiahastus. Hakkasin kiiresti linnast välja kõndima heatahtlikud võõrad viimaseks lootuseks. Usk pärale jõuda hakkas taas kasvama ja kibe maik kadus suust. Varsti kõndisin juba suurel maanteel ja hakkasin kätt tõstma. Autod muudkui voorisid mööda. Keegi ei peatunud. Mõni kehitas õlgu, mõni sõitis niisama edasi, osad aga vahtisid üles näoga "olen-küll-autoroolis,-aga-vaatan-just-hetkel-taevasse-ja-ajan-
kasvõi-põdra-alla,-kui-see-teele-hüppab." Need viimatimainitud ajasid küll närvi. Saan aru, kellelgi pole kohustust mind peale võtta, aga milleks selline väiklane hädavale?

Läksin edasi, olin juba Vana-Võidu rististki tükk maad möödas ja tuju läks aina kehvemaks. Seal kaugel tuli meelde, et vanematel on ka garaažis auto ja oleksin võinud hoopis kodu poole minna ning selle ärandada. Katsusin möödasõitjatele elurõõmsat tudenginägu näidata. Mis parata, liiga pikk olen, liiga paks ka ja peos oli kole Maxima kilekott. Kirusin neid vastikuid inimesi, kelle pärast hääletajaid nii paaniliselt kardetakse ja kelle pärast eriti pöidlaküüti kasutada ei juleta.

Lõpuks pöördus siiski õnn minu poolele. Üks noor ema peatas oma auto. Pisikesed pojad olid küll võidelnud selle eest, et mind peale ei võetaks, aga ema arvas, et naissoost hääletaja endast väga suurt ohtu ei kujuta. Veel toredam oli see, et nemadki olid teel Maarjamõisa. Laste isa lamas seal luumurruga. Kohale jõudes andsin päästjatele kiiruga kotitäie tomateid. Lastele ehk meeldivad, seal oli kollaseid tomateid ka. Jooksin haiglasse, jäin 15 minutit hiljaks ja eelmine põetaja tuli rõõmsa näoga vastu valvet üle andma.

Luban, et ei looda enam kunagi viimase võimaliku bussi peale.
Üritan edaspidi võimalikult palju hääletajaid peale võtta.

1. tööhommik

2007-09-17T15:16:00.002+03:00

Kui silmad lahti tegin, oli telefon juba eriti närviliselt jõudnud kärkima hakata. Ajab tõesti vihale, kui nii vara peab äratama hakkama ja magaja sügavast unest kuidagi välja ei tule. Lõpuks lülitasin oma karjuva kaaslase vait ja tõusin igaks juhuks kohe püsti, muidu olekski veel see kordunud, mida ma öö jooksul mitmeid kordi unes olin näinud – hilinemine – ja kohe esimesel päeval hiljaks jääda ma kindlasti ei tahtnud. Üritasin oma toimetusi tehes vaikselt hiilida, et elutoas magajat mitte äratada. Kahjuks jäi mingi nõme pappkast teele ette ja tegi hirmsat klobinat – miks kõik minu vastu peavad olema, niigi pidin suure segaduse pärast ringiga minema ning puupõrandal on raske hääletult kõndida! Kööki jõudnud, valdas mind kergendus. Korterikaaslane magas rahus edasi. Nüüd oli vaja ainult vaheuks kinni tõmmata ja oleks saanud end natuke vabamalt tunda...., kuid vara oli hõisata. Ka uks oli väsinud ja toetas raskelt vastu põrandat. Mörises kurjalt, kui teda tõmbasin. Nii kolistasingi sel hommikul, käsin veel mitu korda edasi-tagasi, sest uues kohas ei asu miski seal, kus peaks. Vaikus võimendas helisid ja minu ajud kujutasid seda kõike veel hullemini ette. Lõpuks õue astudes võttis mind vastu paks udu. Udu oli mu pea ümber ja pea sees. Ühest uksest sain õnnelikult välja (lõpp hea, kõik hea, keegi ei ärganud), aga mis mind haigla ukse taga ootab?

Tohuwabohu, wirrwarr, hullabaloo

2007-09-01T11:44:00.002+03:00

Taaskord üks kolimine. Lindas oli tegelikult väga hea ja mugav. Karlova linnaosa on armas ja vaikne. Kütmismuret polnud, soe tuba, soe vesi ja sooja südamega perenaine olid alati olemas. Siiski polnud tunne päris õige. 10-ruutmeetrine tuba ja täielik eraklus muutusid ajapikku rusuvaks. Varem kodus ei osanud ma kunagi ette kujutada, kui väga hakkan puudust tundma sellest, et vahel korraks teise tuppa jalutada ja teistega paar sõna vahetada. Enam seda võimalust polnud, naabrite ühisruumiks jäi ainult kitsas koridor, keegi kedagi ei tundnud. Pikalt laua taga istumine ja õppimine ajasid hulluks, teekond sõbranna juurde oli sellisteks lühipausideks liiga pikk.

Niisiis otsustasin minna. Avar ja suur ruum, kamin, liikumisvõimalus tubade vahel meelitasid uude kohta. Astusin uksest sisse ja kujutasin edasist elu ette. Mõtlesin, kuidas me külalistega kamina ees vaibal kakaod joome, kuidas elutuba nalja ning huvitavaid jutuajamisi täis on ja kuidas köögist koogilõhna tuleb. Nüüd siis ootabki Tartus meeletu segadus, värvimine, tapetseerimine, koristamine. Viimati seal olles tekkis juba lootusetu tunne, unistuste kardinad tõmbusid täis soditud seinte (tundub, et seal ei elanud päris inimesed), kulunud värviga mudaste köögikappide, ummistunud torustiku, puuduvate pistikupesade ja mitte kinni minevate akende eest eemale. Nii palju on teha.

Siiski loodan, et uus elu saab varsti oma hoo sisse. Elu, mis pole enam uus ainult uue elukoha poolest, vaid ka korralduselt. Esmaspäeva hommikul lähen kardiokirurgia intensiivi tööle. Kool jääb järgmise aasta sügist ootama. Natuke kahju on Biomeedikumist eemal olla, aga jäägu kogu see kahetsemine suve algusesse. Kui mõistus ikka nii kokku jooksis, et enne eksameid dekanaati puhkust võtma ruttasin, küllap tuleb siis üks tööaasta kasuks. Igal juhul ootan esimest päeva põnevusega. Kes teab, mida huvitavat aasta veel tuua võib ja mille jaoks see kasulik võib olla.

Lõunasöögist räägin ka natuke. Toimumisaeg lükkub ilmselt kuskile septembri lõppu, aga kokaraamatutega on juba praegu terve laud katud. Appi, mida ma süüa teen? Raamatud on nii põnevaid roogasid täis! Valida on raske. Kas magustoiduks flambeerida banaane ning serveerida neid oma tehtud iirisega, grillida aprikoosipoolikuid fariinisuhkru-kaneeli-või-pähklikreemiga, teha hoopis mõni muu põnev küpsetis, ahjupannkook, pakkuda sorbetti või šokolaadifondüüd? Valikut on tuhandete lehekülgede kaupa.

Selle kõige peale küsite, et mida ma praegu selle kõige toimimiseks teen? Ostunimekirja ma ei kirjuta, tuba ei korista, asju ei paki. Istun siin hoopis niisama jõude ja närvitsen. Elu on ikka raske.

Jutt sellest, kuidas ma 5-käigulise lõuna pean valmistama. (1. osa)

2007-08-24T17:18:00.003+03:00

Kõik algas ühest esmaspäevast, mil mulle tuli mõte sõbrale Saaremaale kutsumise eest tänutäheks šokolaad viia. Kahjuks ei tohtinud ta seda maitsta. Nimelt oli ta seotud lepinguga, mille järgi pärast kella seitset enam süüa ei tohi. Kes eksib, peab teistele 5-käigulise õhtusöögi välja tegema. Päris tore kokkulepe, mõtlesin, ja otsustasin liituda. Lootsin, et ehk suudaks see mõttetut näksimiskommet natuke piirata ja oleks hea vabandus neile, kes öösel Statoili Frankfurterit ostma kutsuvad. Samal öösel pärast ujumaskäiku lõimegi käed, nüüd siis viiekesi.

Mul oli kerge. Olin viimasel ajal nagunii üritanud õhtuti külmkapist eemale hoida ja nälg näpistama ei kippunud. Võisin rahulikult oma toimetuste kõrvale hoopis teed juua. Kommentaarid "keegi ei pea ju sellest teada saama, söö ikka," "sa ei suuda ju klassikokkutulekul nälgida," "arstid ongi need kõige hullemad..." ei suutnud väga muserdada. Elagu nad oma elu, ega ma nüüd järsku mingiks hulluks eksperimentaatoriks või anorektikuks hakanud!

Siis jõudis kätte saatuslik õhtu, kalli sõbranna sünnipäevapidu. (Vahemärkusena saadan veel kallistusi ja õnnitlusi.) Laual oli näksimist: arbuusi, litšikompotti, lavaši, vorstikesi, kanasnäkke, hallitusjuustu, krabipulki, krõpse ja kummikomme. Klaase täideti igasuguste toredate kokteilidega. Alkohol tühja kõhu peale on aga kurjast ja maitseelamusest ilma ka ei raatsinud jääda. Ma ei mõelnud selle üle kaua. Hea küll, oodaku mind siis karistus. Pidin veel kell 10 midagi tahket hammustama...

(Palun õpetage mulle õigekirja, olen selle ära unustanud.)

2007-08-22T22:54:00.002+03:00

Nüüd on siis meie rattaretk ka läbi. Ilus oli see Lahemaa poolsaarte vallutamise reis läbi lõhnavate männimetsade ja piki kiviseid merekaldaid. (Tegelikult liivaseid ka, aga igas suuruses kivikesed tundusid seekord kuidagi eriti armsad.) Teele jäi ka mõni asula. „Juminda jumestab Põhjarannikut“ - tõepoolest, küla moto peab paika. Tore on üle aia vaadata, kuidas inimesed elavad, millised on nende majad ja aiad. Juminda võõrad elamised tundusid väga romantilised ja kodused, kõik on korras ja südamega tehtud. Seiklejate jaoks on teede peal korralikud viidad. Pildi tegin Majakivi otsast. Eesti suuruselt 3. hiidrahn lubab enda peale kõiki soovijaid, selle tarvis on tema najal isegi redel.

Paari päeva pärast pean Tartusse tagasi kolima. Suvi hakkab läbi saama, aga ma ei kurvasta. Oli vist kõigi aegade toredaim vaheaeg. Kajakimatk ja kõik muud tripid, Folk koos armsate inimestega ja kallite sõprade seltsis veedetud kvaliteetaeg jäävad seda suve meenutama.

Saaremaa reis, ülejäänud päevad märksõnadena

2007-08-19T17:10:00.002+03:00

Kolmapäev. Kuressaare linn. Rand Sõrve poolsaarel. Meri - millimallikasupp. 2-toaline korter + köök, kõik aknad vaatega merele, hiiglaslik vann ja isiklik helikopteri maandumisplats. Krõbisev liivalisand toitudel ja kärbeste vallutatud küpsised.
Neljapäev. Hommikune pruunistumine rannas. Panga pank. Vein meie reisi kõige ilusamas rannas Tuhkana küla kõrval. Öö lageda taeva all. Peade kohal selge taevas ja tähed, eemal välgusähvatused.
Reede. Tagasi maismaale. Läbi Koigi soo ja Pädaste mõisa (Seal pakuti 495-kroonist jaanalinnupraadi. Võib-olla tulevikus maitsmiseks. Jaanalinnul pidavat olema punane liha.) Veider öö Valgerannas. Andetuid inimesi pole olemas ja kosmosejutud.
Laupäev. Kodutee ja imelik tühjuse tunne. Pehmes voodis polegi nii mugav magada, väljamagamiseks läheb palju kauem aega kui liival merekohinat kuulates.

Jään uut reisi ootama.

Saaremaa reis, 2. päev

2007-08-19T16:18:00.002+03:00

Küll ma olen alles laisk kirjanik - järgmine retk juba ootamas ja mul veel eelminegi kirja panemata. Siit tuleb jätk. Väga hüplik, aga pole midagi parata:

TEISIPÄEV

Ärgata oli ilus. Hommik on aeg, mil mõistlikumad inimesed alles oma und naudivad. Rahutud tõusevad, söövad ja asuvad tööle. Mul õnneks kohustusi polnud, jätsin tööinimese läpakaga kööki, unised üles tuppa magama ja kõndisin randa. Aeg iseendale. Mere äärde sai läbi kadakate ja kõrgete taimede, mis püksid oma õietolmuga ära määrisid. Aga mis sest! On ju puhkus. Ajasin pool tundi fotokaga sipelgaid taga, seejärel leidsin lepatriinu. Päike oli palav ja meri sile ning mõnusalt vaikne. Vahel lendas üle suur parv linde. Käratseda nad ei viitsinud, ainult vaikset tiivasahinat oli kuulda. (Viired, teadis üks meie mereinimene pakkuda.) Nii hea oli seal istuda ja mõelda. Tänasest pidi tulema superpäev. Ratsaretk läbi pähklimetsa koos meie armsa seltskonnaga. Pikad püksidki said selleks puhuks jalga pandud.

...

Kaua unistada ei saanud, varsti hakkasime liikuma. Reis hobuste juurde sai igavikku lükatud, võtsime suuna Kuressaare poole, sealt meie kalli võõrustaja juurde ning tema koduranda ujuma. Merre viis laudtee läbi kõrkjate. Armas! Kena! Tore! Aeg läks aga ruttu. Tundus, et polegi veel jõudnud midagi teha, kui juba õhtu saabuma hakkas. Leidsime telkimispaiga Järve rannas. Kahjuks oli see ka tapjasääskede meelispaik. Meie sõime oma grill-liha, nemad meid. Isegi OFF ei aidanud. Siinkohal tuli üks rannas kuuldud mõnus teooria meelde: kui meil Säästumarketis mingi joodik kõrval haiseb, ei jäta me ju enamasti sööki ostmata. Kannatame ära või parimal juhul läheme kõrvalkassasse. Ega sääskedelgi muud üle jäänud, tuli meie hais ära kannatada...

Enne magama minekut lamasime tunde liival ja vaatasime tähti. Tõeline augustiöö ja tähesadu! Eks näis, mitu soovi nüüd täide läheb ;)

Saaremaa reis, 1. päev

2007-08-12T12:37:00.002+03:00

Lubasin asjaosalistele oma kirjutise avaldada. Siin on 1. osa.

ESMASPÄEV

Olin vaheajast nii väsinud. Tegelikult ootasin juba sügist. Ei, mitte külmemat ilma ja värvilisi lehti, vaid rutiini ja kohustusi. Tundus, et olen juba nii palju palju toredat teha jõudnud ja ringi käinud. Mõnus oleks olnud laua taha istuda ja konspektilehtedel tähtsaid fakte alla joonida. Muidugi ootasin ka meie reisi, aga 6. augusti kiire lähenemine ei põhjustanud mingit ärevust. Väga veidrad mõtted augusti alguse kohta.

Niisiis esmaspäev. Hommikul tuli asjad pakkida ja autot oodata. Auto tuli alles kell 4. Seega oli vaja päev kuidagi ära sisustada. Eelistatult tühja-tähjaga. Läksin linna, eesmärgiks leida Solženitsõni „Vähktõvekorpus“, mida ma juba pool aastat olin oodanud, mille ma laupäeval kahjuks maha magasin, mille poodidesse ilmumisest ma alles õhtul blogisid lugedes teada sain, mida pühapäeval lihtsalt ei müüdud, ja millele kõik inimesed tormi jooksid. Saamata jäi. Ostsin hoopis Muusa ja panin selle oma reisikotti.

Läksime läbi Vändra ja kõige kruusasemaid teid pidi. Jälgisin pingsalt kaarti, et autojuhi käest pähe ei saaks. Õnnestus – jõudsimegi praamile. Aitäh, Regio. See oli mõnus pooltund merel, mil loojuv päike seltskonna nii ilusasti punakaks maalis ja tuul juuksed lendama pani. Edasi sõitsime pikka ja kitsast teed mööda Muhumaa põhjakaldale, teed ääristasid mõlemalt poolt kiviaiad. Lõpuks peatusime uhke õlgkatusega maamaja ees. Just selline koht ongi suvila jaoks kõige õigem – kusagil kaugel kadakate vahel müra seest ära. Koht, kus saab rahus mõelda ja välja puhata. Isegi sääski polnud.

Õhtul istuti, jutustati, lauldi. Millised staarid mind ümbritsevad! Minu lemmikõhtud on sellised, mil saab pillimängu või kellegi inglihäält kuulata, klaveri peale toetada, ehk natuke ise ka laulda. Nii võiks öö läbi üleval olla, kuulata ja inimeste pilke jälgida. („Puhas kuld“)

Viljandi...

2007-07-21T14:52:00.002+03:00

Mõista, mõista...

2007-07-09T11:49:00.002+03:00

Maalt tagasi

2007-07-08T17:31:00.002+03:00

Heinamaal jalutades ja rattaga maid avastades tuli nii palju ideid, millest siia kirjutada. Praegu on need mõtted kõik peast läinud. Ainult tunne on, et maal oli väga hea olla. Ehk tuletan kunagi meelde ja panen siis siia kirja. Pildil väikesed orvud.

Suitsuvaba

2007-06-09T10:25:00.003+03:00

Õnneks ei ole tubakas valitsuse jaoks nii südamelähedane nagu alkohol. Illegaardis on nüüd hoopis teine õhk kui varem. Mõnus on hingata. Lisaks on jazziklubi värvid värvilisemad ja muusikute kontuurid selgemad, enne mattus see kõik tossu sisse. Suvi jõudis Eestimaa kohvikutesse!

Lestad on paremad kui kabjad.

2007-06-01T11:14:00.002+03:00

Jah, on küll!
Mõtlen, et tegelikult on kapjadega kindlasti mõnus kloppadi-kloppadi mööda tolmavaid teid traavida. Lühike karv päikese käes läikimas ja saba taga lehvimas. Kruusa ja heinamaa lõhn, rohutirtsude ja põllulindude uimastav käratsemine. Aga palav hakkab ju! Siis tahakski kuskile sügavasse jahedasse vette viskuda. Tahaks lestad jalga panna ja kiirkaatrit mängida. Seda ma täna Auras tegingi. Esimest korda elus. Teate, nendega saab uskumatult ruttu edasi. Hea oli seal kihutada, oma rütmi, oma mõtete ja oma tekitatud veevulinaga. Ümberringi suur vesi, mis nii hästi kannab ja liigutused sujuvaks muudab. Tavaliste jalgadega loomad jäävad kaugele maha. Täna polnud küll hommikupäikest, mis nii toredalt vee pealt vastu peegeldab, aga tänu sellele polnud ka suurt ja segavat inimhulka. Uhh, kui mugav! Järgmises elus hakkan kindlasti lestaliseks või loivaliseks.

Olemisest

2007-05-29T12:51:00.003+03:00

Kõigepealt mõni lause pikk olemisest. Vahel (vahel harva) on sellest isegi kasu. Sain eile Briani nägu ja sõrmi vaadata täpselt nii palju, kui süda lustis. Nägin kõiki neid kitarre, mida ta iga uue laulu jaoks vahetas. Ainult korraks sattus üks kahemeetrimees ette. Minu õnn - kõigist polegi vaja üle vaadata.
Placebot on ilmselt väga paljud näinud, rebasekutsikat kindlasti vähemad. Nüüd räägingi hoopis tubli olemisest. Jätsin heinamaale kivihunnikusse lugema minnes fotoka maha, et see õppimist ei segaks. Sobivat paika otsides kuulsin äkki vanaema koera ja veel mingi imeliku looma kiunatusi. Tegelikult arvasin, et see võõras hääl kuulub linnule. Lähemale roninud, nägin urust pisikest karvast koonu. Tänu suurele tublidusele jäi loom pildile jäädvustamata, küll aga salvestasin ta mällu.
Fotol on anemoon.

Soundtrack: Placebo - Post Blue
Nine Inch Nails - Something I Can Never Have (Pretty Hate Machine)

Elu läbi kalavõrgu

2007-05-21T18:00:00.002+03:00

2007-05-17T00:54:00.002+03:00

Emadepäev

2007-05-13T12:18:00.002+03:00

Minu ema. Kõigepealt tõi minu ema mu ilmale. Ja varsti tõi venna ka. Minu ema õpetas mu kõndima, lugema ja kirjutama. Ta luges mulle muinasjuttu. Minu ema õpetas mind inimesi armastama ja neist hoolima. Minu ema õpetas mind enda ümbrust märkama, süüa tegema, aitas mind koolitöödes. Õpetas mind olema realist st mitte pimedust ja kummitusi kartma. Ei lubanud mul rumalusi uskuma jääda. Minu ema õpetas mind haridusest lugu pidama. Minu ema on mulle mustmiljard asja õpetanud, sest ta on alati minu kõrval olnud. See on mulle tohutult tähtis. Minu ema kasvatas mu suureks. Nüüd olen ma suur. Minu ema kasvatab mind veel suuremaks. Minu ema on suure empaatiavõimega. Ema on abivajajatele toeks. Ema on kunstihingega inimene. Ema on ilus. Ema on unistaja. Ta unistab ilusatest asjadest. Kui ema saab haiget, siis on mul ka valus. Ja kui ema on rõõmus, siis naeratan minagi. Täna on emadepäev. Täna soovin oma emale ilusat emadepäeva. Minu ema on alati minu südame sees.

Ja lõpuks... tulid meelde need pardi- ja karukujulised pannkoogid, mida ta meile kunagi alati küpsetas.

Lihtsalt

2007-05-10T23:57:00.002+03:00

Elan viimasel ajal kuidagi udu sees. Kulgen ringi ja ei saa aru, kuhu see aeg kaob. Nii hea on istuda laboris ja pipeti sisse laktobatsille imeda ning siis teise söötmesse ümber külvata. (Pildil on muide Mycobacterium tuberculosis.) Üksluine töö tegelikult, aga kuidagi rahustav on nendega mängida. Ja siis käia ekskursioonil, kontserti kuulamas või kellelgi külas. Oleskleda, rõõmustada ja imestada. Rääkida väga pealiskaudset juttu inimesega, kelle silmade põhjast tegelikult sügavad mõttekäigud kumavad. Või hoopis pillikäigud? Peaks ennast nüüd lähiajal kokku võtma ja eksamitele orienteeruma. Peaks koju jõudma tihemini kui ainult ööseks. Õpikus on udu taga tegelikult tähtis info. Ja peaksin magama ka minema... aga enne ootan, kuni see naabritüdruk oma jämeda kähiseva häälega telefoni karjumise lõpetab....urrrrr!

Imelik maailm

2007-04-20T08:50:00.002+03:00

2007-04-06T12:02:00.002+03:00

Kollane kana...

2007-03-27T20:49:00.002+03:00

... ehk meenutus ajast, mil meie pere pesamuna veel R-tähte ei osanud.

Siin nad on, need tublid inimesed ja toredad masinad, mis mulle tulevikuks töökoha ja rahvale hea paranemiskeskkonna ehitavad.

2007-03-04T22:14:00.001+02:00

2006-12-21T17:21:00.002+02:00

Täna käisin Lõunakeskuses. Tegelikult mulle poed eriti ei meeldi, olen selles suhtes vist natuke meessoost. Inimesi oli vastikult palju. Üks pood on seal siiski, kust mind nii kergesti minema ei saa - Pesapunuja pood. Kõik erinevad teesordid nuusutasin läbi, valimine on ka üksjagu raske ülesanne. Lõpuks leidsin selle õige! Siis ostsin veel rukkihelbeid. (Äkki kunagi läheb vaja.) Ja äärepealt oleksin Onu Remuse juttude CD ka ostnud (endale), aga siis tuli meelde, et ma polegi enam nii väike.

Koduriiulil lõi ühele tüübile kevad südamesse (pildil). Olin ta juba täiesti unustanud.

2006-10-22T14:34:00.002+03:00

"Aga kui Riina on Riina, kuidas ta siis järsku arstiks muutub?" (Nele-Liis)

3000 sookurge...

2006-09-25T22:13:00.002+03:00

... pühapäeval Matsalu lahe äärde puhkama lennates. See reis oli nii tore. Elamus. Ja Aare Lepik on suurepärane giid.
Napisõnaline Riina. Hakkan vist vanaks jääma.

2006-09-18T20:03:00.002+03:00

Kui mõni õppejõud veel ütleb "hüpervariaabelne" ... siis... siis... (Siis käib vihajudin minu seest läbi, mida keegi teine ei näe.)

Et inimene oleks inimlik,

2006-09-13T17:13:00.002+03:00

selle jaoks on Biomeedikumi taga 4 künnist järjest.

Kuri naabritädi

2006-09-09T12:07:00.002+03:00

Eelmisel nädalavahetusel tulid jõnglased ukse taha.
"Tere, kas Otti (minu isa) on?"
"Ei ole. Saan talle midagi edasi öelda?"
"Ei."

Täna olin targem.
"Tere, kas Otti on?"
"Ei, aga pirni võite te sellest hoolimata võtta."
"Aitäh!"
Poisid lidusid aeda.

Kas ma olen kodus liiga harv külaline või näen tõesti nii hirmuäratav välja? Järgmisel korral julgevad ehk minu käest ka pirni küsida....

28.08.2005

2006-08-28T20:02:00.002+03:00

See oli minu esimene päev lindas. Aasta aega tagasi. Olin peaaegu oma asjad lahti saanud pakkida, kui äkki lõhkes kraani all toru ja vett hakkas purskama. Liina, kes mul parasjagu külas oli, kiljatas. Mina ehmatasin ka...mina kiljatada ei oskagi. Haarasin siis ruttu august kinni, aga see loomulikult ei aidanud. Jooksin peremehe majja abi kutsuma. Abi tuli. Liina oli selle aja jooksul vee osanud kinni osanud keerata. Terve põrand ujus. (Fotod pole kahjuks praegu siin.) Vaip kuivas väga kaua ja tapeet läks hallitama, sest aken oli minu esialgses toas väga väike ja õhutada raske.
Hiljem läksime õue. Mina oma hajameelsuses viskasin toavõtmed koos muu rämpsuga prügikasti. Paanika!! Mõnda aega prügi sees tuhnides sain võtmed siiski kätte. Need olid ennast kavalasti kartulikoorte ja tuha vahele ära peitnud.
Kolimine on veider...algul oli näiteks raske head kartulikoorimisasendit leida. Tahtsin kastet teha, aga õli ega jahu polnud. Ja harupistikut ka polnud, et lamp ja raadio korraga elektrit saaksid.
Kolimine on tore ka. Sealt algas uus elu...uute asjadega, millest vaimustuda...arstiterminitega, millest varem polnud aimugi. Soovitan soojalt kolida :D

2006-08-06T19:58:00.002+03:00

Et blogipidamine päris unustusse ei jääks, siis üks luuletus ideaalnaisest (ma ei ütle, kelle omast).
"Igaüks kiidab ennast, aga mina kiidan oma Malle:
maha lööb jalad madalad -
nagu teibad tugevad,
seisab kui heinasaad."
Autorit kahjuks ei tea :(

Sissejuhatus

2006-06-27T22:42:00.002+03:00

Aidatuba - väike ja rõske tuba vanaisa-vanaema juures maal. Seal on vana mööbel, mille minu vanavanaisa kunagi meisterdas. Seina sees tiksuvad toonesepad, neid me vennaga väiksena kartsime. Aidatoas sünnivad head mõtted...ka see, et võiks lõpuks siiski hakata blogi pidama. (Kuivõrd hea see nüüd on?) Aga siin ma nüüd olen...maailma kurjadele/arvustavatele/headele pilkudele avatud.